Loomulikult ei sünni meie ideed ja lahendused tühjalt kohalt, nii ka minul. Siinkohal tahaksingi paari hea sõnaga ära märkida oma õpetajad, mõttekaaslased, inspiratsiooniallikad, hiiglaseid- kelle õlul ma seisan.

Psüholoogiatee algab minu jaoks C.G. Jungist, mitte et ma enne sellest asjast midagi ei teadnud, aga tema individuatsiooni mõistest sai minu jaoks tähis - tunneli  lõpus paistev valgus. Algus minu tegelikule teekonnale: otsingud kaootilisel psühholoogia maastikul, ostsingud iseenda pimedais labürintides. Ma teadsin nüüd täpselt mida tahan leida, aga kus või kuidas, mismood või millal - polnud aimugi.  Freudi alateadvuse mõiste ühes ja Jungi kollektiivsest alateadvusest pärit arhetüübi kuvand teises kaenlas, algas mu teekond. Tööriistad, mis pole tänapäevase teaduspõhise psühholoogia poolt isegi tõsiseltvõetavaina  aktsepteeritud. Aga siinkohal olen ma ikkagi oma intuitsioonile tänulik, sest süsteemsed teadmised psüholoogia alustest, mul sel hetkel ju puudusid. Mis tähendab, et ma pidin ise lüngad täitma ja iseseisvalt mõtlema õppima. Ja  kus oleks meie tänapäeva maailm, kui poleks neid mehi, kes avasid inspiratsiooni ukse, lugematuile kunstnikele, kirjanikele, luuletajatele ja visionääridele – sest, meie tõsine  teadus nende uste taha ei näe. Ta isegi kohati põlgab neid. Tegelikult kõike, mis pole (teaduslikult) tõestatav. Samas on see isegi tore. Kõike ei pea, ei võigi kivisse raiuda. Kõike ei saa, pole vajagi tõestada. Luul võib olla tõestatud ja objektiivselt kontrollitud sümptom, aga luule on and, taltsutamatu stiihia – läbinisti subjektiivne kogemus. Võib-olla ühe ja sama mündi erinevad küljed, lihtsalt oleneb, kust poolt vaadata. Võib ju olla… hääled minu peas ütlesid, et olen õigel teel ja see tee viis loogiliselt humanistliku koolkonna väärtuslikele radadele

Humanistlik koolkond: Lähenemisviisi aluseks on nägemus loovast ja vaimsele kasvule pürgivast inimesest. Humanistliku käsitluse järgi on inimese tegevuse keskne pürgimus realiseerida igale inimesele omast kasvu- ja arengupotensiaali. Igal inimesel on teatud põhiõigused, ennekõike õigus individuaalsusele, isiklikule vabale kasvule ja arengule. Tuntuim esindaja, keda vist iga vähegi psühholoogia vastu huvi tundev inimene teab on Abraham Maslow ja tema inimvajaduste ja väärtuste süsteem. Õppimist pidasid humanistid õppija enda tegevuse tulemiks ehk - tegevus pidi lähtuma ainult läbi inimese isikliku sisemise aktiivsuse. Oluliseks peeti õppima õppimist. Inimene pidi olema alati avatud oma kogemustele ja muutustele. Suhtlema ning tegutsema koos teiste inimestega, mille tulemusena pidid sündima uued teadmised. Teadmine pidi olema humanistide seisukohalt isiklik,  suhtlemise kaudu arenev ja süvenev kogemus. Uut teadmist katsetatakse, analüüsitakse ja hinnatakse ning see areneb tegevuses edasi. Õppimine pidigi olema protsess, kus teadmisi luuakse kogemuste loomise ja analüüsimise kaudu. Hinnang õppimisele pidi tulema õppija enese poolt. Väljaspoolt antud hinnang õppeprotsessile pidi oleme teisejärgulise tähtsusega. - Algasid õpingud läbi omaenese isiklike kogemuste ja väärtushinnangute prisma e. otsene tegevus.

Otsene tegevus kõlab pisut revolutsiooniliselt, isegi anarhistlikult – mida ta ka antud kontekstis on.  Ma ei taha psühhiaatriat kuidagi alahinnata, kiirabina toimib ta ju hästi. Nii nagu jääl kukkunud luumurruga patsienti, ei ravita rühivigade otsimisega vaid operatiivselt kipslahasega, nii ka psühoosis patsiendi puhul on keemiline ja vahel ka füüsiline  sekkumine hädavajalik.  Ajukeemia korrastamiseks tuleb ikka farmakoloogia poole pöörduda. Aga oma haigust tunneb siiski patsient paremini, kui terve koolitarkuse pagasiga psühhiaater, kes teeb järeldused sümptomipõhiselt. Häititud klient on õrn ja väga mõjutatav, tal ei ole jõudu oma seisukohti, kogu õpitud ja loetud raamatutarkuse vastu kaitsta. Olles abitu ja segaduses haarad viimsestki õlekõrrest, isegi siis kui sa tead, et see on vale, aga midagi muud  hetkel  pole.

Antipsühhiaatria: liikumine, mis käsitleb psühhiaatriat võimuinstrumendina ning leiab, et psüühikahäirete ravi on patsiendile sageli pigem kahjulik kui kasulik. Psühhiaatria kahjulikkus on tingitud arsti ja patsiendi ebavõrdsest võimusuhtest ning subjektiivsest diagnoosimisest. See on psühhiaatritele, psühholoogidele, arstidele, filosoofidele ja paljudele "vaimselt haigetele" kuuluv liikumine, mis kritiseeris psühiaatriat, mis toimis ideoloogiana.  Nad võitlesid otsustavalt kasutatavate märgistuste, nagu NORMAALSUS ja EBANORMAALSUS vastu, mille  eesmärgiks oli  lihtsalt inimmeele kontroll.  Antipsühhiaatria võitles otsustavalt lobotoomia kasutamise vastu  väites samal ajal, et ravimid on praktiliselt keemilised lobotoomiad. Propageerides aja ja tähelepanu pühendamist raviprotsessi, sest "vaimne haigus" on harva bioloogiline, enamasti ikka sümboolne ja kultuuriline. Thomas Stephen Szasz arutles kogu oma karjääri jooksul, et vaimuhaigused on tegelikult metafooriks inimeste eluprobleemide kohta ning neid ei eksisteeri tegelikkuses sel moel nagu on olemas kasvajad. Enamiku ajuhaiguste (väljaarvatud näiteks Alzheimeri tõbi, mis on kindlalt diagnoositav), puhul pole bioloogilisi ega keemilisi teste ehk tema arvates ei olnud võimalik tõestada ei vaimuhaiguste olemasolu ega puudumist. Szasz ise ei pidanud ennast antipsühhiaatriks, vaid pigem kohustusliku psühhiaatria (coercive psychiatry) esindajaks, aga ta oli sunniviisiliste psühhiaatriliste ravimeetodite vastane ning uskus pigem psühhoteraapiasse inimestega, kes olid sellega nõus. Ta uskus, et iga inimene on oma keha ja vaimu omanik ning ta pidas õigeks, et uimastite tarbimine ja müük, meditsiini praktiseerimine, seksuaalsed suhted ja suitsiid oleksid lepingulised, legaalsed ja privaatsed.  Kas on üldse vaimseid haigusd, psüühika häiredi, kui inimvaimul lastakse oma vabadus ise valida? Vaimuhaige, psüühiliselt häiritud,  paranemise kohustus, kohustus  olla terve/normaalne, normaalsus-ebanormaalsus jne on mõisted, mis on osa kliinilisest praktikast ja igapäevastest vestlustest ja hoiab üksikisiku tasandil ikka veel ülal hirmu erineda, eksida, olla see, kes olla tahad/valid… 

Kui Foucault’ on veel enam-vähem tuntud, siis  tema mentori ja eestkostja Georges Canguilhemi (1904–1995) nime  käibes pole. Ometi mõjutas just tema "Normaalne ja patoloogiline" otsustavalt tervet 1960. aastate filosoofilist põlvkonda, sealhulgas Jacques Lacani ja Louis Althusseri õpilasi, teadusloolasi, praktiseerivaid arste ja antipsühhiaatria liikumise aktiviste. Tema käsitluses teiseneb nukker ja trööstiv tõdemus „eksimine on inimlik”  jaatavaks paatoseks: - elu on see, mis võib minna valesti. Enamgi: just vigane, hälbiv ja avatud elu võib teatud tingimustel osutuda ülimaks normatiivsuse kandjaks. Normatiivsus ei tähenda Canguilhemil mitte üksnes reeglite järgimist, vaid eeskätt just võimet kehtestada iseendale uusi norme, luua ja uuendada väärtusi sõltuvalt olukorrast ja vajadustest (näiteks väliste tingimuste muutumise korral jne). Kriteeriumiks bioloogilise fakti tunnistamisel patoloogiliseks pole mitte (objektiivne) kõrvalekalle statistilisest keskmisest (normist), vaid selle pärssiv toime indiviidi võimalustele oma keskkonnaga suhtlemisel, mis (subjektiivselt) avaldub kannatuse ja võimetuse kogemuses. Patoloogiliseks ei osutu mitte normidest kõrvalekaldumine, vaid just mugandumine ise, sõltuvuse, kooskõlastamise ja kuulekuse kultuuri viljelemine, sest see päädib omaenese võimaluste ahenemisega, võimekuse kuhtumisega ja lõppkokkuvõttes autonoomsuse minetamisega. Canguilhemi üks kuulsamaid aforisme tabab seda täpselt: „ANOMAALIA EI OLE EBANORMAALSUS. KÕRVALEKALLE EI TÄHENDA ANOMAALIAT.”

Kogemusnõustamine ja transpersonaalne lähenemisviis -  isikliku kogemuste valguses  kohtuvad teaduspõhise psüholoogia alused, humanistliku inimkäsitlusega. Sisult üldinimlik ja vormilt personaalne teekond. Sotsiaalsest e. keskonna poolt loodud olendist, tervikliku, tervikusse integreeritud suveräänse individuaalsuseni. Kus kogu elu, kõigi oma heade ja häirivate kogemustega, saab käsitleda lõputu loova ressursina. Ja iseennast loojana, elu võrdväärse  partnerina.

IGAL INIMESEL ON SÜNNIPÄRANE ÕIGUS OMA ELULE JA SURMALE, OMA KEHALE JA VAIMULE, OMA ISIKLIKELE AINULAADSETELE  KOGEMISTELE ja NEIST TULENEVATELE JÄRELDUSTELE. Sest ainult nii saab meie  kehas elada, terve ja enesekindel, hirmust nakatumatu vaimi