BIPOLAATSUS on väga eripalgeline situatsioon: meeleolu, energiatase, motivatsioon kõiguvad ühest äärmusest teise. Lähedastel on raske toime tulla äärmuslike ja tihtipeale ootamatute meeleolu muutustega, nagu oleks tegu erinevate inimestega (minu tütar on iseloomustanud oma lapsepõlve nii: ma ei teadnud kunagi, kui koolist koju tulin, milline ema mind ootab ja kas meil tuleb ülilahe õhtu nalja, naeru ja toredate tegemistega või on koju tulles parem kohe oma tuppa varjuda ja sel õhtul sinna jäädagi). Tihti  ei pruugi bipolaarne ise sellest aru saada – tema on ju ikka tema. Seda enam, et maania faasi ei seosta keegi, ei lähedased ega bipolaarne ise, millegi häirivaga – vastupidi see on ju imetote, kui meeleolu on ülev ja kõik tundub võimalik. Mõnes mõttes see nii ongi, aga kui suured raisatud rahasummad ja sooja kohta saadetud ülemused või mõned muud pahuksisse minekud hakkavad elu ja lähedasi häirima on viimane aeg abi järele pöörduda – perearst, psühholoog, psühhiaater… See ei ole häbiasi! Hingamisteede raskuste korral, ei jää me ju kahtlema, kas pöörduda arsile või mitte (eriti nüüd, kui meil lasub karm vastutus ka teiste tervise eest ). Muidugi psüühilised “haigused” ei ole minu nägemuse järgi (ja antipsühhiaatria seisukohast lähtudes) samasugused haigused nagu kopsupõletik või suhkruhaigus. Psüühika on tohutu kohanemisvõimega ja “ haigused” on kui metafoorid – "normaalsed reaktsioonid ebanormaalsele keskonnale" e. reaktsioonid ebanormaalsele normaalsusele mis tähendab, et psüühilised haigused on tihti kogu süsteemi haigused.

Oled otsustanud, otsinud ja leidnud esmase abi – saanud “dignoosi” (on olemas I ja II tüübi bipolaarsust). Suureneb teadlikus ja sümptomid on võimalik nüüd  kontrolli alla saada. Tegelikult aga teekond  alles nüüd algab . Tuleb hakata tegelema probleemidega. Jah, bipolaarsus on nimetatud krooniliseks haiguseks, ka mina olen sellega kuhugi maani nõus, juhul, kui me keskendume endale kui “haigele” ja näeme oma edaspidist elu “haiguse valguses". Aga elukvaliteedi mõttes ei ole tähtis ju haigus, vaid tervis ja kui mõelda bipolaarsusele kui süsteemile ja sealt tulenevalt mõtteskeemide häiritusele, siis on elukvaliteeti üldiselt silmas pidades vaja hakata tegelema  järgmise sammuna teemadega mis Sind elus üldiselt häirivad, mustritega mis Sind enam ei teeni. Otsi just Sulle sobiv terapeut, nõustaja, psühhoanalüütik, psühholoog, sober, keegi kes mõistab ja toetab Sind, Sinu alustataval teekonnal. Kelle toel saate leida koos tööriistad, mis aitavad teha muutusi üldises elukvaliteedis (pane tähele, ma ei räägi “haiguse ravimisest” ja “ imelisest tervenemisest”) Sinu eesmärk on elada mõtestatud ja täisväärtuslikku elu vaatamata kõigele, mis Sind häirib.  Eestis on palju erinevaid koolkondi, mis järgivad erinevaid maailmavaateid ja põhimõtteid. On täiesti normaalne, et mõni lähenemine sobib , mõni mitte –  vii ennast kurssi ja leia see õige, mine kohale ja koge, kui ei sobi, otsi edasi. Ja ära häbene hämmastumast, et paljuõppinud psühholoog või terapeut ei tea, mida Sulle vaja on! (mina ei julenud algul neis mittetoimivates nõuannetes kahelda, ära sina seda viga tee) Ära anna alla ja pea meeles, et ainus inimene, kes saab ja oskab öelda, mida tegelikult vajad - oled Sa ise. Usalda ennast!

Minu jaoks ongi bipolaarne häire äärmuslik meeldetuletus, et ainult mina vastutan oma elu ja heaolu eest. Et mul lasub kohustus ennast tingimustesta jaatada. Mis tähendab, et alati on  õigust öelda ”ei” ja võimalust igal hetkel ümber mõelda. Ükskõik millised on olud, ei pea Sina olema ohver, kui Sa seda ei taha! 

Sa tead, et Marilyn Monroe biograafiates tehakse alati juttu omaaegse seksisümboli vaimsetest häiretest, mis päädisid 5. augustil 1962 tragöödiaga – unetuse käes piinlev Marilyn oli neelanud surmava annuse rahustit. Oletatavasti vaevas emotsionaalselt ebastabiilset filmitähte just nimelt häire, mida sel ajal tunti maniakaal-depressiivse psühhoosi, tänapäeval bipolaarse häie nime all.
Ernst Hemingway, maailma üks edukamaid kirjanikke. Kannatas maniakaal-depressiivse psühhoosi  e. bipolaarse häire käes. 2. juuli 1962a. lasi mees oma majas, omaenda kaheraudsest jahipüssist kuuli pähe.
Need on kurvad lood ja me ei saa kunagi teada, mis tegelikust juhtus ja kas tänaste teadmistega, oleks olnud võimalik neid kurbi lõppe ära hoida. Samas, kui tänased staarid, nagu Britney Spears, Charlie Sheen, Sting, Jean-Claude Van Damme, Robbie Williams, Mel Gibson, Stephen Fry, Ben Stiller ja paljud teised, kes on avalikustanud, et neid vaevab bipolaarne häire, näitavad, et isegi kui bipolaarsus on haigus, on tänasel päeval vägagi võimalik koos sellega elada täisväärtuslikku elu.

Sa elad - Su elul on mõte, seda tõestab fakt, et sa hetkel loed seda teksti. Selle fakti mõistmine ja mõtestamine on aga Su enda ülesanne ja vastutus. 

Meeleolu pikaajaline langus, väsimus, elurõõmu, elujuõu ja -mõtte kadumine, apaatsus, energia langus - depressioon on ilmselt kõige levinum ja tuntum psüühhikahäire. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel kannatab depressiooni all üle 350 miljoni inimese. See võib tabada igaüht, olenemata soost ja vanusest.
Suhtu depresiooni tõsiselt, ära jää üksi kannatama. See ei ole Sinu viga ja seda ei pea häbenema. Sellest võib kujuneda tõsine häire, mis ei pruugi ise üle minna. Depressioon ei ole põhjus, see on tagajärg, mis viitab sellele, et kusagil on põhjus ehk probleem, kusagil on vajadused, mida sa pole õigel hetkel märganud. 
Loomulikult teed valikud ja otsused Sina ja ükskõik mida Sa otsustad, on see hea - kui see Sulle head teeb. Aga juhin tähelepanu sellele, et depressioonis on ajukeemia muutunud , et seda paika saada on vahel mõistlik medikamente kasutada. Ja samas panen kohe südamele, et Sa ei rahulduks ainult tablettidega. Ja ära löö käega esimese ebamugava kogemuse peale. Otsi just endale sobiv viis sümptomid kontrolli alla saada ja leia leia usaldusväärne sõber, sobiv teraapia või muu programm, mis tegeleb enese tingimusteta jaatamisega - sest depression on tulemus. See on Sinu psüühika terve ja normaalne reaktsioon ebanormaalsetele oludele. Kui Sa sellega, ei tegele, siis ei ole küsimus selles, kas depresioon tuleb tagasi, vaid selles: milla ja kui sügavalt. 

Tahan jagada veel ühte märkamist - depressioon võib olla Sinu ressurss! Kujutle olukorda, kui kõik sümptomid on samad: - väsimus, elurõõmu, elujõu ja -mõtte kadumine, apaatsus, energia langus... aga sa ei saa magada. Kohe kui pea padjale paned, ründavad sind süü- ja häbitunne, alaväärsus kuni enesetapumõtted - kuidas Sa end tunned? - see on bipolaarne e. maniakaalne depressioon (kui me "sümptomitest" räägime) Kui Sa oled väsinud, siis Sa pead lihtsalt puhkama, kui lootus on kadunud, siis on sul aega vaja, et see uuesti leida. Puhka, see on Sinu õigus - ükskõik mis silt Sulle külge kleebitakse. Aga kui Sa ikka peatuda ei suuda -  siis mis seal ikka - see on elu kutse - võta ta lihtsalt vastu!
Kui Su lähedasel on depressioon, lase tal lihtsalt olla. Ära survesta teda elama elu, mida ta ei soovi elada, lihtsalt sellepärast et sulle tundub nii õigem. Meil kõigil on oma tee, see tuleb lihtsalt üles leida või ise luua.  Andkem teineteisele selleks aega ja ruumi.
 

Hüpomaania, minu meelest, haiguslikuks seisundiks ei kvalifitseeru ja selliseid kõrgenenud meeleolu episoode on esinenud loodetavasti iga inimese elus - ja olgem ausad, need on ikka väga oodatud hood. Näiteks kui miski inspireerib - tekitades kärsituse, jõu ja tahtmise tegutseda, motivatsiooni, õnne ja elu mõtestatuse tunde, siis mis võiks veel parem olla. Aga tuleb välja, et see on  märgitud psüühika ja käitumishäirete tabelis, kui kerge kõrvalekalle normaalsusest. Mõelda, kui palju õnnelikum paik oleks maailm, kui me kõik oleksime pisut normist kaldu! 🙂
 
Maaniaga on pisut teised lood, see on järgmine etapp meeleolu tõusul ja võib olla vaheetapiks teel psühoosi. Kuigi seisund on väga meeldiv kogeda, võivad tunde ja mõtteseosed muutuda ebaadekvaatseiks. Võivad tekkida luulumõtted, luulelised seosed, ärevus, paranoia ja kuna need seosed mõjuvad teadvusele väga atraktiivselt, kandub inimene üha rohkem teadvuses kokkupandud ebaadekvaatsesse (?) liitreaalsusse ja tema käitumine muutub ka sellele vastavalt üha arusaamatumaks. Kui hüpomaaniaga seoses ei pea midagi ette võtma, siis maania puhul on oluline seisund ära tunda, sest inimene võib tahtmatult kahjustada ja lõhkuda nii oma töösuheted, finansolukorda, suhteid lähedastega, kui mis iganes eluvaldkonda. Ja kui tegemist on bipolaarsuse faasiga, siis järgneb sellele paranoiline depressioon, häbi-ja süütunne. Ja ring hakkab otsast peale... 
Siin aitab kiire reageerimine – unereziimi taastamine, kokkulepitud medikamentoosne ravi kriisi olukorraks ja vastavalt vajadusel ka hospidaliseerimine. 
Kõige raskem stabiilsuse otsimisel/saavutamisel ongi olnud ära tabada see hetk eufooriast luuluseostesse. Sest mõlemad seisundid on antud hetkes psüühikale väga paeluvad. Eufooria emotsinaalses võtmes, sest mis on parem, kui armastada kogu maailma, tunda ühetkuuluvust eluga ja luulumõtted, laenamaks tiibu geniaalsetele mõtetele ja teadmaks kõiki olemasolu saladusi! 🙂
No tegelikult on ikka kõige raskem endale otsa vaadata, oma tegelikke vajadusi näha ja ära tunda, neid aksepteerida ja kõige olulisem - leida võimalusi nende adekvaatseks, konstruktiivseks, ülesehitavaks rahuldamiseks. Elu, meie keskkond on selleks tegelikult parim õpetaja aga vahel ei tule selle pealegi, et ka keskkonda on võimalik valida ja luua.

See on äge episood, kus tajud ja mõtlemine on väga tugevasti häiritud, kuni selleni välja, et inimene kaotab reaalsustaju ja ei ole võimeline sellest ise aru saama. Esinevad intensiivsed luulumõtted ja tunded.
Maania faasis alguse saanud luulud muutuvad aina reaalsemateks, mis mõjutab käitumist aina arusaamatumaks ja kummalisemaks. Kui maania faasis elab inimene justkui liitreaalsuses, siis psühoosis võtab teadvuses tekkinud luululine reaalsus inimese pea täielikult üle.

Selle keerulise vaimse häire põhijooneks on see, et inimene muudab täielikult reaalsuse ja oma isiksuse kontseptsiooni. Kui depression ja maania väljendavad segamini tundeelu, siis skisofreenia on sassis mõttestruktuuride väljendus. Ehk siis kui bipolaarsus räägib põhiliselt tundeelu probleemidest, siis skisofreenia näitab sassis mõttemustreid (I tüübi bipolaarsus ja skisoafektiivne häire hõlmavad mõlemaid). Olen lugenud, et luulumõtted püsivad pikka aega muutumatuna. Oma kogemusest julgen vastu väita – luulumõtted on arenevad ja kasvavad struktuurid, nagu meie tavalised mõttestruktuurid. Jah, ühed samad seosed saadavad meid (psühoosist psühoosi), aga nad arenevad, koos väliste muutujate arenedes. Näiteks kui mul on luulumõte sellest, et aeg liigub kahte pidi, siis iga korraga, leian ma tõendeid ja kinnitust ümbritsevast elust ja sündmustest. Tekivad üha uued seosed, mis loovad omakorda tõendeid ja tõestust veendumusele, et aeg liigub kahte pidi. Tekivad lood, mõisted, arusaamad, järeldused maailma kohta vastavalt vahepeal ja hetkel kogetavale. Psühoosist psühhoosi nad kinnistuvad ja muutuvad tugevamaks. Muidugi, ei ole see reaalsus, vaid veidratest seostest loodav struktuur, mis omal moel tõlgendab kõike, mis ümber.  Samas ei saa salata, et vahel tunduvad luulumõtted ja neis tekkivad seosed lausa geniaalsed, aga nii kaua kuni need jäävadki mõteteks peas et toetada suurusluulu või paanoiat, ongi ilmselt tegemist luuluga. Aga kui me hakkame neid mõtteid reaalsusesse tooma, et proovida nende  vastupidavust ja  vastuvõetavust, siis võib saada sellest luule. Piir hulluse ja geniaalsuse vahel ongi habras ja põhiline vahe hullu ja geeniuse vahel on julgus, oma ideede vettpidavust testida - olla valmis nägema nende läbikukkumist ja elujõuetust.

On välja toodud, et Nikolai Gogol oli skisofreenik -  varases lapsepõlves kuulis tulevane kirjanik hääli, mis süüdistasid teda surelike pattude eest. Samuti tundus talle, et tema siseorganid olid valesti paigutatud. Tal oli palju surmaga seotud hirme, ta kartis, et jääb voodis magama ja ärkab hauas. Gogol kartis “varjusurma” ja palus oma sõpradel teda matta alles siis, kui keha hakkab lagunema.
Teadaolevat peetakse skisofreenikuks ka Vincent Van Goghi. Kunstniku vaevasid kuulmis- ja visuaalsed hallutsinatsioonid. Erinevad hirmud sundisid kunstnikku käituma impulsiivsel, ta tegi kummalisi tegevusi (näiteks sõi värvi), tal olid kontrollimatud agressioonihood (sõbraga tülitsedes, lõikas ta endalt kõrva). Tal esines kohati suurusluul (ta pidas ennast oraakliks). Van Goghi raviti mitu korda psühhiaatrilises kliinikus, kuid tulemusteta. 37-aastaselt võttis ta ise endalt elu.